Klas võttis maksimumi

Suvemuusika staariks sätitud Hollandi Raadio Sümfooniaorkester näitas end võimeka orkestrina, aga orkestri erilisusest või muusikategemise perfektsusest enam jäi kõrva dirigendi tahe ja eripära.

Eri Klas kuulub sharmantsete liidrite hulka, kelle puhul juhtimise ja hierarhia probleeme eriti ei märka. Näib, et ta võib orkestrilt maksimumi kätte saada. Tema kujundikeel on ere ja intensiivne - peaaegu et visuaalseid ja «kehalisi» efekte (rütmikasutus!) tulvil. Kompaktne täiskõla või jõuline keelpillikantileen kasvab nagu nõiaväel. Detail selle arvel ei kannata: «surnud» faktuuripildist sünnib elusaid (hingestatud, vallatuid, nutikaid, kõnekaid…) mustreid nagu varrukast visatult. Suhteliselt kiired tempod ja vitaalne kõlakäsitlus.

Artistlik dirigent

Kontserdi avalugu, hollandi rahvusklassiku Johan Wagenaari (1862-1941) avamäng «Tõrksa taltsutamine» näitas, mida orkester võib. Väga muutliku koega, kiiret vahelduvmängu, repliigilisust ja sooloansambleid sisaldav isamaaline «vapiteos» on lähedane Richard Straussi sümfoonilistele poeemidele ja otsekui loodud orkestriefektide näitamiseks.

Hollandi orkester demonstreeris mobiilsust, kõlajõudu ja orkestrisolistide võimekust vahelduvates ansamblites-soolodes. Pisut lavamuusikaliseks tambitud tormakas hilisromantiline orkestristiil sobib hästi Klasi artistliku dirigendikepi alla.

Klas on artistlik. Aga helilooja Johannes Brahms ei ole - vähemasti oma sümfooniates küll mitte. Vastupidi - neisse on sisse kirjutatud teatav aristokraatne jäikus, teatud aheldatus. Juba enamik teemasid ka mängitud Neljandas sümfoonias on toda jäikust eksponeerivad: üsna tuimalt kolmkõlas või mingis tsentri ümber koondunud formaalses motiivikeses kinni. Korrastatud «klassitsistlik» kõlapilt ja vormikujundus toetavad seda distsipliini painet.

Seda intensiivsemalt mõjuvad hetked, kus motiiv või meloodia siduvatest jõududest vabaks saada püüab, kus faktuur otsekui mingitest sisejõududest paisub ja puruneda ähvardab. Brahms loomulikult ei purune ega purusta. Aga selle muusika emotsionaalsed väljasööstud saavad tähenduse ja jõu just tolle aheldatuse, vaikset ängi kruviva staatika taustal.

Eri Klasi ekstravertne paatos ja täpne, kuid lakkamatult atraktiivsust otsiv ja mänglev eritlemine on hoopis muust maailmast pärit. Ka Brahmsi Neljas tema käe all oli «teistsugune»: põnev, dünaamiline, iga kujundit otsekui uuesti avastav, aga kuidagi «maailmavalutu». Imelik küll - hakkasin halli ja tumelillat värvi muusikasse igatsema…

Eriti populaarne klassika - nagu Pjotr Tshaikovski I klaverikontsert - on «õudne» repertuaar. Nõuab kulunud kujundisse ühtaegu värsket paatost ja tehnilist perfektsust.

Muusikuna sensuaalne, kuid pigem intellektist kui instinktist juhitud Lauri Väinmaa kuulub minu kogemuse järgi rohkem kammermuusika või kammerliku sümfonismi maailma. Võibolla seetõttu ülevoolav romantiline suuroopus tema esituses otsekui kildudeks pudeneski. Kontserdi lüürilistes episoodides - kaunist peentöötlust pakkudes, «suure tehnika» ja suure paatose episoodides (aga neid kontserdis jätkub) närvilikku rabedusse - ja kahetsusväärselt ka lihtsalt tehnikasse takerdudes.

Publik sai, mida tahtis

«Soovikontserdi»-publik sai, mida ootas. Ja asjassepühendatud kuulajal sai orkestraalne silmaring laiemaks. Aga kõige hea juures on tugev tunne, et rahvahulkade garanteeritud vaimustusest kantud massiüritustega koos muutub tasapisi midagi ka muusikute hoiakutes, vastutustundes ja eneseväärikuses. Ja muusikategemise üldises kvaliteedis. Ja et see ulatub vabast õhust kontserdisaaligi.

Vahuleklopitud meediaimidzh ujub nagu Tamula järve roheline laserpart massipubliku meeltes - suuremana ja tähtsamana kui muusika ise. Varjates tegelikke väärtusi või reaalset küündimatust - kuidas kunagi.

Mark Soosaar: Pärnus ei lõpe suvi kunagi!

Kuigi Mark Soosaare sõnul ei lõpe suvi Pärnus kunagi, hakkavad astroloogilisse suvesse planeeritud kultuuriüritused Chaplini keskuses siiski ühele poole saama.

Reedel väitlesid mõttetalgutel «Vabakutselise autori saatus Eestis» Eesti Autorite Ühingu tegevdirektor Kalev Rattus, Rein Lang Ringhäälingute Liidust, Aare Tilk Eesti Televisioonist, Aksella Luts ja Mark Soosaar, pühapäeval avati I rahvusvaheline autoportreede salong «Ma tunnen end paremini».

Mark Soosaar, milliseid probleeme mõttetalgutel puudutati?

Üks põhiküsimusi oli muusikateoste õiguste kaitse. Juttu oli ka piraatlusest, mille väljajuurimisel on Eesti teinud suuri edusamme alates Kadaka turust ja lõpetades Eesti raadiojaamade, kohvikute ja restoranidega, kuni sinnamaani, et Eesti autobussides ei kuule enam raadiot. Soomes oli üks analoogiline kohtuprotsess ja nüüd on Soomes bussides ja ka taksodes lausa keelatud muusika mängimine.

Kas räägiti ainult muusikast?

Muusikast kujunes keskne teema seetõttu, et Eesti Autorite Ühing tegeleb peamiselt muusikateoste kaitsega, aga lõpuks puudutati ka kirjanduse ja raamatukaubandusega seotud probleeme.

Konstateeriti, et Eestis on raamatute autorikaitse väga nõrgalt arenenud. Eesti kirjanike huvide kaitse baseerub peamiselt sellel, et kui keegi kusagil mujal maailmas hakkab mõnd meie raamatut välja andma, siis selle riigi seadus kaitseb ka Eesti autorite huve. See on nende harjumus, mis meid kaitseb, aga kui keegi tahaks mõne Eesti autori (eriti postuumselt) teose välja anda ja nende reeglitega arvestada ei kavatse, siis meiepoolne süsteem puudub, et autorile tema õigused tagada.

Samuti räägiti eesti videode ja filmide kaitsest juhul, kui neid mujal maailmas näidatakse - just sel juhul on nende kaitse samahästi kui olematu. Kuna eesti film müüb maailmas halvasti, siis lihtsalt ei ole veel väga jõulist vajadust kaitse järele olnud. Siiski on esimesed juhtumid juba teada: näiteks Peep Puksi filmi «Emil» näidati Itaalia Televisioonis, ilma et tema sellest mingit kasu oleks saanud.

Kas sellega peaks tegelema Eesti Autorite Ühing?

Tegelikult peaksid autorid ka ise asjast rohkem huvituma. Minu meelest on nad olnud leiged oma õiguste eest seisma. Siin on kaks võimalust, miks nad seda ei tee. Üks oletus on, et tõenäoliselt makstakse neile nii hästi, et nad enam raha ei vaja. Võibolla saavad Priit Pärn, Peep Puks jt niipalju raha, et ei pea oma teoste kaitsega tegelema, aga teine oletus on see, et nad ei saa teada, et nende teoseid on ekspluateeritud.

Kui suur on välisturul huvi eesti kultuuri vastu?

Üldiselt on Eestis olukord praegu selline, et kultuuri tuuakse rohkem sisse kui välja viiakse, mis majanduskeeles kõlab nii, et import ületab ekspordi, mis on väga halb. Ainuke kultuurivaldkond, kus see võiks vastupidi olla, on muusika, aga nii see paraku ei ole. See on meie maa kultuurilise potentsiaali näitaja.

Mida kujutab endast pühapäeval alanud I rahvusvaheline autoportreede salong «Ma tunnen end paremini»?

See on näitus, mis hõlmab Lõuna-Ameerikat, Põhja-Ameerikat ja Euroopat. Meile on saatnud oma töid uruguailane Pedro da Cruz ja Ana Maria Lorenzen Tshiilist. Eriti tahan rõhutada, et näitusel osaleb ka tuntud ameeriklane John Coplans. Vanahärra on pildistanud oma kehaosi ja andnud sellest välja raamatu ning on väga kõrgelt koteeritud kunstnik. Erikülaline on Arvo Valton oma videotehnikas teostatud autoportreega.